Raisk, mis ilm
No tere ommikust mis ilm,
tundub nagu halb pornofilm.
Sest just sellised mõtted olid täna ärgates mu peas,
nagu kõik halvad lapsed, seisid ajus reas.
Mind ajas väga närvi see värk,
sest see pole teise aprilli märk.
See on võib olla märk sellest, et varsti saab Terminaatori unistus teoks,
võibolla läheb neil siis peoks,
aga mina hoopis mõtlen,
et persse kevad see küll ei ole,
see on hoopis jälle talv -valge ja kole.
Ma olen…
Ma olen pettunud,
ma olen väsinud,
ma olen võidelnud,
ma olen kaotanud,
ma olen tühi,
ma olen lukus.
Ma ei tea,
ma ei taha,
ma ei oska,
ma ei saa,
nii mulle ei meeldi ka.
Kuidas edasi kas nii või naa?
Kevad on käes
Hommikul seisin peatuses,
ootasin trolli,
järsku tundsin päikese soojendavad kiirt enda palgel,
vaatasin kuidas päike peegeldas, lumel nii valgel.
Siis kui trolli peale sain ja aiandi peatuses astusin maha,
ma kuulsin midagi ja vaatasin taha.
Seal oli üks tihane kes mulle ühe loo mängis,
ta nii vapralt seal kase otsas hängis.
Ka tihane teadis, et kevad on jõudnud kohale,
ja siis hetk hiljem ta kadus.
Kuhu läks, ei tea.
Tähed
Tähed on taevas,
neil pole vaeva.
Neil pole hinge,
neil pole pingeid.
Nad ei nuta ega naera.
Paari tähe kuju meenutab laeva.
Nad on ilusad ja vaiksed,
ning vist ka üsna paiksed.
Nad ei lausu ega ütle,
absoluutselt nad ei mõtle.
Neis on ilu, neis on headust,
Nad kompavad reaalsust.
Nad on nii lähedal ja kaugel
ja nende tempo vist iialgi ei rauge.
Ka nemad lõpuks kustuvad ja kaovad,
ja igaveseks ära end siit universumist laovad.
Tegude aeg
Raisk, mul on siiber sellest jamast,
vaja saada lahti sellest pasast.
On aeg teha muutusi, sest piir on käes.
Usun endasse ja saan üle sellest mäest.
Tuleb läbi mõelda plaan ja tegutseda kiirelt,
sest mulle aitab siinsest.
Olen tegude inimene,
ning hingelt kinnine.
Aga see kuhu hetkel tüürin lämmatab,
ning ma ei taha, et mu unistused kannataks.
Inimesed võivad pidada mind hulluks,
aga mis sest-enam ma ei solvuks.
Eks näis mis saab, visioon on olemas,
ning miski pole praegusest veel olnud koledam.
Haige
Olin noorem, oli haige olla tore,
Nüüd olen vanem, ning nüüd on pigem kole.
Passin kodus ja mitte kui midagi pole teha,
ning lihtsalt tunnen, kuidas vedelemaks muutub minu keha.
Joon teed ja söön igast “tervendavat” kraami,
aga see ei aita ja tatt ripub ikka maani.
Juba teist nädalat ei tunne ma end üldse hästi,
vast on karma ja haigus äkki mestis?
Nüüd mul üle jää muud kui oodata ja loota,
et tervis kiiresti saab korda.
Miks?
Vahel soovin, et suudaksin proovida rohkem,
tihti soovin, et minu tulemus oleks uhkem,
kuid isegi siis, kui ma sitaks näen vaeva,
ning kulutan tunde oma väärtuslikku aega,
on ikkagi tulemuseks ikkagi ebaõnnestumine,
mind nagu halvaks mingi sisemine kangestumine.
Ei saa aru, ei leia vastust mida otsin,
ei tea, kuhu selle küll ma matsin.
Siis saan aru, et isegi küsimust ma ei leia,
tekib küsimus, kus kurat ta end küll peidab?
Miks ei võiks siin elus veidikenegi õiglust,
on vaid terve järve täis põlgust.
Nii edasi minna mul võimalik ei ole,
sest niimoodi on tulemus ikkagi kole.
Miski pole igavene
justkui nagu laine mis vahutab,
kui see jõuab vastu kivi ning murdub,
see tundub veidi kurb ju?
Ei ole olemas midagi igavest.
Pole vahet kas räägime siin südamest,
või hoopis sellest rannast kivisest.
Kõik see kord kaob.
Igal asjal oma aeg.
Olgu see siis üürike või pikk,
on palju tähtsam selle mekk.
Parimad hetkedki ei kesta ju kaua,
vaid kiirelt nad tüürivad hauda.
Aga ometi me mäletame neid aeg-ajalt ikka,
ning see lubab neile iga pikka.
Luuletusi jõuluks
#
Jõuluvana tore mees,
tal on suur kõht ees,
talle meeldib kinke tuua,
ning hiljem end maa alla juua
#
loodame, et jõulumees nüüd ruttu tuleb,
tema jaoks majale külge panime tuled,
näed juba paistabki ta saan,
ning tema äärmiselt vormikas raam.
#
mina ei oska ühtki salmi,
aga jõuludeks olen ikka valmis,
võtaks täna selle kingi niisama,
loodan, et sellest peaks piisama.
#
ei tea, mil jõulumees viimati käis,
igatahes nüüd on ta täis,
aga vähemalt kohale ta roomas,
mis sest, et ta on täitsa koomas.
Tüdruk, keda ma ei saa
Sa oled tüdruk keda ma ei saa,
on kahju, et sa mind ei vaja.
Sa oled täiesti vaimustav,
kogu oma raha sinu peale panustaks.
Sa ei ütle palju, aga ütled tõde
ning tihti sa oled mu peas mõte.
Üritan mitte sinust mõelda
ja on palju sõnu mida ei saa, aga tahaks öelda.
Ei tea ma, kas olin hetkeline huvi mis pakkus sulle lõbu,
nüüd ma tunnen end kui täielik jobu.
Vahest näen sind kaugelt ja lihtsalt vaatan,
kogu ülejäänud maailm sel hetkel mõtte kaotab.
Mis sa mind vaevad ma ei saa aru,
oled nagu minu mõtete mesitaru.
Tegelikult ma sind isegi eriti ei tunne,
aga vahest võin mõelda sinust isegi tunde.
Mida rohkem ma tean, seda rohkem ma sind soovin,
aga paraku sina minust üldse ei hooli.
Lähen Tartusse
Sõidan rongiga Tartu,
väljas on lumi,
ka aken on veidike jääs.
Palju inimesi on mu ümber,
nad räägivad, naeravad,
aga mõned on tasa, loevad ning mõtlevad.
Ei tea ma, mis toimub nende peas.
Üks naine isegi koob.
Ei tea millest ta mõtleb?
Tema näos puudub emotsioon.
Kas ta mõtleb midagi kurba või head?
Ei tea.
Esimene lumi
On maha sadamas esimene lumi
ju siis sügisel tulnud on uni,
pole kindel, kas ma olen seda oodand,
igatahes nüüd on ta maha end poodand.
Need helbed on nii pisikesed ja valged,
siin ongi see talvekuude alge.
Ei, ma vist tiba ootasingi seda ikka,
vaid loodan, et seda talve poleks väga pikka.
Tule nüüd ja tee meie kodumaa valgeks,
sest praegu ma ei nimeta talve veel malbeks.
Talv tuleb varsti
Sügistuul paitab tasa mu põski
ja kiigutab kaldale merd,
ta maha murdnud on mitmeidki kaski,
ja vahtrad nutma on pannud ta verd.
Talvetuul on üles võtmas vunki,
on külm siin tuule käes,
eks soovib ta sügisele punkti,
kuid vaid mina veel kahtlen ta väes.
Ka päike on vajumas unne
ning pilved tal soovivad teed,
vaid luiged veel andnud on vande,
ega nemad ei lahku siit veel.
Kivi kus istun muutub kuivaks,
justkui oleks tal hing sees.
Ka pilliroog on muutunud tuimaks,
suvist värskust tal pole enam sees.
Kuskil taamal mõne kajaka kisa
ja maanteelt kostub autode häält,
pagan küll see sügis on visa,
sest ka päike ei paista enam säält.
Kurvad on veel need viimsedki noodid,
sest silmapiiri enam ei näe,
aeg soovida viimased soovid,
kuna talv üle võtab sügise väe.
Tühi
Kõik tundub nii kasutu,
mitte kellegi kaela pole riputada vastutust.
Ka seestpoolt tundub kõik nii tühi,
justkui mind tabanud on mingi lühis.
Tahaks seda tühjust täita millegiga,
või veedaks aega kellegiga.
Rasked on need mõtted,
aga tühjuse kaotamiseks lõppenud on võtted.
Ehk vahest ongi hea olla tühi
ning ehk isegi parim enne pühi.
Depressivne püreesupp
Püüresupp on üks kuradi mõttetu söök.
Söö ja söö, aga kõht ei saa üldse täis.
Juba kolmas kauss mul seda vedelat ollust läheb.
Sisse on pandud veel igasuguseid imelikke vilju.
Milleks, ma aru ei saa.
Kas ma olen nii vana, et isegi suppi ei või korralikult süüa?
Pean lürpima seda rohekat ollust ja kõrvale hammustama leiba.
Ja ikka ei saa kõht täis.
Parem annan alla, sest tulemust ju ei teki.
Erinemaks sellest massist, ma lähen parem hammustan pekki.
Armastus
Defineerida armastust on kuradima raske,
võtke kinni ja maha laske.
Ma arvan, et armastust elus olen tundnud korra,
sellest sain rikkamaks vaid ühe valusa kogemuse võrra.
Iseenesest on isegi lahe, kui mõttetult ei armu,
sest kellegisse armumine on tegelt üsna karm ju.
Öeldakse, et armastus teeb lolliks- see on õige,
ning sel on veel valusamaid külge, mis on päris räige.
Seda võiks defineerida kui sõltuvust ja perfektsionismi,
ning tihti on see arusaamatu, kui jõuad tagasi realismi.
Ei kontrolli oma mõtteid ega tundeid,
ning välja võivad näidata end varjatud anded.
tihti võib olla see keeruline ja paha,
aga tõelist armastust, ei saa osta ükski raha.
Jääb väid üle oodata ja loota, et ükskord ta tuleb,
ja siis pole temas enam põrmugi valet.
Pimedus
Inimesed kardavad pimedust.
See tekitab minust suurt imestust.
Mida on pimeduses karta?
Kas kardad, et keegi võib sind maha murda?
Tegelikkus on see, et pimedus on kaunis,
ning see väljendub juba tema esimese raundis.
Pimedas meil puudub nägemisvõime,
kuid siiski me tunnetame kõike.
Tunnetame inimest enda ümber,
ning mitte kui miski pole kindel.
Pimedas on inimene ilusam kui valguses,
see lihtsalt on nii, nii lõpus kui ka alguses.
Erksad on me meeled,
ja veelgi tundlikumad meie huuled.
Kõik mida me vajame on meie ümber,
ning tõeliselt hubane on see tilluke kamber.
Ei jää me ootama ei päikest, ei päeva,
tahame, et see öö kestaks igavesti, aga vaevalt.
Kuult neiu
Neiu kellest ma tihti ei saa aru.
Tihti ei saa ma aru, miks on ta nii lahe.
Julge, aus ja otsekohene.
Ta on keeruline.
Ta on tõeline mõistatus.
Ta on uhke, võiks isegi öelda, et ülbe.
Ta ei karda avaldada avalikult arvamust.
Ta on väga tark
mis sest, et ma temaga enamus arvamusi ei jaga.
Temas on midagi erilist.
Ta on maagiline.
Ma usun, et mul oli võimalus ent selle lasin käest.
Ise olin süüdi lähenesin valesti.
Nüüd usun, et see oli viga.
mõttetu mõte või raske küsimus?
Terve tänase päeva vaevab mu ajurakke küsimus,
mis on mu elu mõte?
Ei tea kas on see lihtsalt väsimus,
aga mu elu tundub nagu korduv võte.
Puudub eesmärk, lihtsalt olen nagu zombi
ning see ajab mind tõsiselt närvi.
Olen hallis ajarongis,
mis vajaks hädasti värvi.
Palun tule kiirelt mõni kirju vikerkaar
ja too mu ellu värvi ja ideid,
sest siis oleks kõik pidu ja pillerkaar
see oleks mu aastate suurim leid.
Ning palun veel selgust oma mõttesse,
mis asi on õige luule
Isegi rahulikult võttes-see,
küsimus tundub ulme.
keskklassi laps
Ma olen keskklassi laps
ning ma ei ole üldse paks.
Lisaks olen veel ego ja kõnnin ringi nagu saks,
ning perse, mulle ei meeldi paadimaks.
Ja mul on sitaks palju öelda,
ma parema elu nimel töötan,
mulle meeldib jälgida inimeselooma,
ning aeg ajalt meeldib juua end kooma.
Tahaks teada, mis on minu elu mõte,
siis ma teaks, mis oleks minu homne võte,
Tihti mõni isik minu ajusid nussib,
nagu mõni parm, kes lõugab bussis.
Ma pole absull mingi tavaline kutt,
ning minu nooruse eesmärgiks pole võtta ette järgmine sile tutt,
minu eesmärk on kõrgem
ja ma kavatsen tõestada, et ma pole kõige nõrgem.
Võib olla on see riim ropp ja kole,
aga kõik siin elus polegi ju tore,
enamus asajd on üks suur vale
jah, mul hakkab sellest maailmast veits hale,
ta võiks kord näidata oma tõelist palet.
Lähme parem nüüd ja mängime malet.
Sügis
Sügisel nii räiged on toonid,
nii rasked on need paroolid.
Värve meie ümber on nii palju ja vähe,
Ning näen, kuidas luik lõunasse läheb.
Ka meri on tume ja häälekas,
tunnen end selle kõrval nagu väärakas.
Vesi lööb vastu kallast ja laulab sama viit,
sooviks juba tunda kevadet siin.
Vaatan leppa, ning sellel ainult lehti paar on alles,
lepp seisab nii jõuliselt valves.
Ta näeb välja tuim ja nõrk,
ilmselt ka temale see sügis on mõrk.
Tuule hääles on kuulda rahutust,
see sügisene tuul pakub kiiret jahutust.
Tunnen kuis tuul tahab võtta mu kõri,
ta jälitab mind igal sammul, nagu kuratlik vari.
Ka maa on nüüd hoopis teistmoodi,
aga kõige tugevamaks teda loodi.
Ta püsib veel rohekas, kuid otsa lõppemas on jõud,
varsti teda ootamas on pikk talvepõud.
Aeg
Artur Alliksaar
Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud, lõppu sel pole. Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole. Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu. Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu. Elul on tung kanda edasi elu, jällegi Kronos et saaks mõne lelu. Ei ole möödund või tulevaid aegu. On ainult nüüd ja on ainult praegu. Säilib, mis sattunud hetkede sattu. Ainuski silmapilk teisest ei kattu. Ei ole mõttetult elatud aegu. Mõte ei pruugigi selguda praegu. Vähemat, rohkemat olla ei võinuks. Parajal määral saab elu meilt lõivuks. Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu. Alles jääb hetk, milles asume praegu. Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju, kui seda jäävust ka meeled ei taju.
Olla parim
Tahaks olla milleski tõeliselt hea,
tahaks olla nii hea, et ma poleks ainus kes seda teab.
Tahaks olla inimestele eeskujuks,
ning olla nende inspiratsioon, kui nad on ära tujust.
Tahaks särada ja olla staar,
olla kuulsam kui laulukaar.
Sooviks olla konkurentsitult parim
ja ka noortele hariv.
Ka vanadele tahaks pakkuda pinget,
olla midagi enneolematult vinget.
Tahaks muuta maailma
ning pessimistid panna naerma
Ei tea, kas see soov saab ka kunagi teoks,
aga selle unistusega ma end kindlasti seon.
Kes on The Ailar?
Ailar on kas vait või räägib,
alati teab millal suud pruugib.
Ta jutt on tihti täielik nonsense,
aga tegelikult siiski, this all makes sense.
Alati avaldab avalikult arvamust,
ning temast jääb mulje kui kartmatust.
Ta on korraga, kui tuli ja vesi,
mis kunagi ei väsi.
Aga siiski vahest ta ikka väsib
ning mõistus tal koheselt puhata käsib.
Siis ta lülitab end välja,
ning teeb enesele veidi nalja.
Ta sõidab rattaga mäest alla,
aga üldse kiiresti ta ei kalla.
ta usub, et temale on kõik teed valla,
lihtsalt tuleb anda talda!
Ta arvab ise veel, et on tark ja tegus.
Ja peale seda veel ka natukene nägus.
Ta näeb värvidena vaid musta ja valget,
ning mõtlikus tihti peegeldub ta palgelt.
Ta teab on olemas ka ainult õige ja vale
ning seda, et reaalsus on tihti kole.
Teda vihkavad paljud,
aga nemad võivad alla hüpata kaljult.
Teda armastavad hordid,
ning saavad armastust vastu tuhandeid kordi.
Laiskus
Mõtlen vahel, miks olen ma nii laisk?
Mõtlen ja mõtlen ning see ajab mind nii närvi raisk!
Näiteks hetkel, kui mul kõht on tühi
ning kõhus juba tekkimas on lühis,
olen lihtsalt liiga laisk, et teha süüa,
selle eest võiks ennast lüüa.
Ei tea, kas keegi on leiutanud rohu selle haiguse vastu?
Miks laisad üldse haiglast välja lastud?
Tahaks olla hästi tegus, virk ja kraps,
aga muutun ikka aina laisemaks.
Võtaks siis kasvõi midagi ette, et parandada ennast,
aga ei võta, parem ajan endale kelbast.
Ei viitsi mõelda isegi mitte,
isegi mitte siis, kui kõrvaltoas käib ilge litter.
Niiet palun sind mu kallis Ailar, ole nüüd hea laps,
ning mine tee süüa mõni minut või kaks,
sest siin istudes, muutud ainult paksemaks.
Sitt päev
Kui hommikul ärkan ja sitt on tuju,
siis tean, et pasast enam väga välja ei uju.
Algus on sitt,
ning üldse mitte kihvt.
Ka koolis veab kõik perse,
nagu iseeneslik seemnepurse.
Aga ega ju päev läbi veel pole saanud,
ja pole veel aimugi, kuhu õhtuks maandud.
Sooviks peitu pugeda,
ja oma mõtteid lugeda,
ilma, et saaks kellegilt sugeda.
Kus on nupp restart, kui teda vajan?
Kurat, karjuks nii, et terve maailm kajab.
Või tahaks hoopis nuppu STOP,
sest sellest kõigest ees on kopp.
Aga äkki rewind oleks kõige õigem?
Kahjuks pole sellist pulti, see ongi kõige räigem.
Nii et ega mul muud jää üle,
kui lihtsalt arvata, et täna maailm on minu vastu sõge.
Eks olen ise ka süüdi selles pasas,
kasutusjuhendit polnud ju kaasas.
Pean saama kiireks, muidu suren!
Olen veel stardis, närv on sees,
tunnen kuidas veri keeb.
Öeldakse, et: “Sul on luba minna”
annan vänta, lõhun pinda.
Tunnen end, kui Sam Hill,
hästi töötab minu uus pill,
Kuulen kuidas keegi hõikab: “Go big!”
ning tal on õigus, sest ma tahan võita siin,
tahan olla kiireim mäel,
sõita nii, et värisevad käed.
Väänan kurvist läbi raisk,
“Hoia kiirust.” ütleb vaist.
Tahan olla kõige kiirem
ja sõita nii, et pole piire,
tahan olla eeskujuks noortele,
mis sest, et kunagi ei meeldinud ma pooltele.
icic
Vahel mulle meeldib trollida
ning vahel meeldib niisama pullida.
Vahet pole kas nali on vana aasta või kaks,
igatahes mina naeran, see on kindel laks!
Pole hullu, kui mind vaadatakse viltu,
ja vaadatakse nii, et ei pööratagi enam pilku.
Tegelt päris tihti naeran ise üksi,
ja naeran nii, et tee või püksi.
Pole hullu, kui mu huumor on vahel esimesest klassist,
sest nii ma erinengi hallist massist.
Vihm
Vihmal on omapärane värv,
ja ainulaadne lärm.
Vihm on märg,
ning asfladil on vihma järv.
Tundub, et see jamps ei lõppe,
ma uputaks vihma ära jõkke.
Aga tegelikult pole asi nii hull,
sest vihm pole üldse julm.
Ta vaid veidi kastab sind veega,
ja peale vihma soovid teed koos meega.
Lisaks toob vihm kaasa värske õhu,
niiet mine ja tunne sellest vihmast mõnu!
Elu on lill
Täna on ilus päev,
isegi kooolitööd pole mingi vaev.
Alates koidust mõlgub minu mõttes naer.
Ning kui aknast välja kaen
ja oma akusid laen,
tunnen end nagu seitsmendas taevas,
nagu noa laevas.
Kuigi tegelikult pole mingit erilist põhjust,
aga tunnen, et elu on lihtsalt lust.
Lepp kollendab ja loobib lehti,
suve seadused siin enam ei kehti.
Ka vaher on sügiseselt kaunis
ning ka temal pole lehti enam tarvis.
Lõppeb sügis,
tuleb talv.
Otsa saigi salm
Kodu
Kodu
igal ühel meist koht, mida saame kutsuda koduks,
kas oled mõelnud, mida see teeks kui selline koht siit ilmast kaduks?
tahan koju,
see igatsus on raju.
Tahan minna mere randa ja
näha, mida täna tuulel, on mulle anda.
Peegelsiledal merel,
tema läikival kerel,
märkan päikese kiirt, see on nii ere.
Tuul roostikus sahistab ja õhus on sügist,
ma ei mõista, miks ta suve välja trügis.
Kuulen kajakas karjub
ja siis puude taha varjub.
Ja siis ma märkan lepalt leheke langeb,
see leht on nii raske ja kange.
Ja puududabki nüüd see leheke maad,
nii õrnad on need lehekesed ka.
Aga kahjuks on see vaid illusioon,
nagu hommikune animatsioon.
Unistused
Vahel unistame lillest,
ja mõtleme kellest
ning ei saa aru millest.
Igal ühel meist on unistus või kaks.
Kes tahab olla rikas, kes tark,
kes unistab, et poleks enam paks.
Mõni tahab hoopis olla esimene,
sest teine on tema jaoks kusine.
Aga mina jäin mõtlema,
ning hakkasin kahtlema,
kas keegi on teinud kindlaks, mitmel protsendil meist saavad oma unistused teoks?
Mis oleks, kui me kõik unistused kokku seoks?
Küll on arusaamatu tekst.
See pole küll parem kui seks.
Tehkem oma unistused meluks.
Sellest piisab teile terveks eluks
Nii palju segast juttu.
Parem tõmban uttu.
