Andmed:
Täisnimi: Ailar Väärtmaa
Hüüdnimi: The Ailar
Kodulinn: Tallinn, (Vaiste)
Pikkus: 187cm
Kaal: 79kg
Sünnipäev: 30. märts 1995
Lemmiksöök: Hesburger, pannkoogid, jäätis
Lemmik jook: Coca Cola, Värska
Muusika: One Republic, Slipknot, Swedish House maffia jne.
Paar sõna endast:
Arvan, et olen positiivse ellusuhtumisega inimene, väga aktiivne, võibolla, et isegi hüperaktiivne. Mulle meeldib kogeda uusi asju, suhelda uuste inimestega ja viia end kursi uute elualadega. Mulle meeldib sport, mulle meeldivad jalgrattad. Mulle meeldib kirjutada. Mulle meeldib unistada, mulle meeldib mõelda. Mulle meeldib naerda ja nalja teha. Mis sest, kui naljad on tihti lapsikud peaasi, et mul on lõbus. Pean end küllaltki targaks mõne koha pealt ja küllaltki andetuks enamus kohtade pealt. Mul on alati oma arvamus ning mulle ei meeldi sõltuda teistest. Meeldib see teistele või mitte, jään alati iseendaks. Ma arvan, et mul on mitu nägu.Võin olla väga vaikne, võin olla asjalik ja võin olla tõsine ADHD(attention deficit, hyperactivity disorder) nagu sõber Jako ütleb.
Ajalugu spordis:
Minu sportlasteekond hakkas juba varakult, lasteaias. Esimene trenn, kuhu ema mind pistis oli Džuudo. Olin siis vast mingi 5 aastane. Millegi pärast ei meeldinud mulle seal üldse. Ei mäleta isegi enam, miks mulle seal ei meeldinud. Käisin seal aasta ja oli mu esimene suvelaager. Seda ma mäletan, et see suvelaager oli väga hirmus, koduigatsus oli meeletu, iga õhtu tuli pisarad. Aga toakaaslased olid tiba vanemad poisid, tegid vahel head nalja, siis oli päris naljakas. Ega jah, kui teie laps on 5 või 6, ärge teda kuskile laagrisse küll saatke.
Teises klassis läksin korvpalli mängima. Tore aeg, trenni sai kõvasti tehtud. Vormi näitasid, sügis ja kevadjooksude medalid, mida on mul päris palju koguned sahtlisse. Korvpallis olin keskmine. Tol ajal unistasin NBAs mängimisest, Mingi hetk sai mul üsna siiber nendest riietusruumi vestlustest tiimikaaslastega, kus koguaeg räägiti, kes midagi valesti teeb. Oli aeg muutusteks.
Mäletan, et oli detsembri kuu, vist mingi 5. klassi keskpaik. Isa tahtis mind karatesse panna, ega ma ise väga vastu polnud ja soovisin ka seda. Mäletan, et treener oli üsna mures, et kas ma järgi jõuan teistele, kui ma trenni läksin. Esimene trenn kõik uurisid hullult, oli hirmus, aga oli ka lahe. Ainus asi, mis alguses mulle ilgelt muret valmistas oli see, et peale igat trenni pidime tõmbama lõuga, ning mina ei jõudnud omal jõul mitte ühtegi tõmmata. Kes teab, kas oli see peale kaht aastat või peale esimest aga oma vanuseklassi Eesti meistritiitel Kimura Shukokai karates ning kumites (ehk siis mees vs mees) on igatahes mul olemas. Lisaks veel igasugu muid laagrite ja turniiride medaleid nii kumites kui katas. Kui oli olemas motivatsioon, oli taga ka tulemus. Pöördepunktiks karates sai tõenäoliselt aasta mis mul jäi vahele, kui käisin õhtukoolis. Tõenäoliselt mõjus see ka minu vormile üsna katastroofiliselt. Ja ega puutumata ei jäänud motivatsioongi.
Ja rattad tungivad peale..
Kevadel jäi mulle Extreme channeli pealt silma ka muud vinged spordialad nagu BMX, MTB Dirt, DH, 4X. Jalgrattad tundusid huvitavad. Joonasega koos me seda asja alustasime, käisime sittusime Veska dirdis mitu päeva ja vaatasime hüppeid, enne kui lõpuks ise julgesime hüpata. Muretsesime endale mõlemad kaks kaheamordiga rattarisu. Mina ostsin 500 krooni eest endale täieliku hunniku vanarauda. Ma mäletan, kuidas isa mind kirus, et ma sellise saada omale olin ostnud, sest sõidetav see polnud. Aga mina oli optimistlik. Joonase rattal oli eriti sheff oli lenks, mis pärines ka vist Optima pealt, mis läks kõveraks. Me inseneriteadlased aga teadsime mida on vaja teha. Kõver pool keerati ülesse ning sõideti kuni see jälle alla vajus ja korrati sama asja ühe uuesti ja uuesti. Mu 500 kroonine projekt suri välja, sest ilmnesid järjest suuremad probleemid, ning lõpuks leidis see oma tee vanarauda. Mu vend sai endale sünnipäevaks BMXi ja siis sai sellega hakatud esimesi samme tegema.
Tagasi kooli ja karatesse
Sügisel uuesti trenni minnes seda motivatsiooni enam igatahes polnud, millega lõpetasin poolteist aastat tagasi kevadel. Ka vormi polnud ning rattad olid palju põnevamad. Aga trennis ma ometi käisin. Talv läks lennates. Käisin karates, võistlesin. Tulemused olid kehvad ning motivatsiooni ei tekkinud.
Kevad oli hea. “dirtjumperite” pundiga liitus nüüd ka Rene. Esimest korda nägime õigeid “dirt jumpereid”. Rene rääkis vene keelt ja saime ka rattaid veidi proovid. Mu silmad põlesid rõõmust ja naeratus oli laiem, kui eales minu silmis nähtud. Peale seda teadsime kolmekesi, et MTB on see asi, mida me soovime endale saada. Kuna vanematega oli korduvalt räägitud, oli selge, et ratast nad mulle ostnud ei oleks. Minul ja Joonasel oli selge plaan hakata juppidest kokku panema ratast. Sai muretsetud raam ja nii ta vaikselt arenes. Aga ainult, et valmis ei saanud.
Ja paistabki esimene MTB Dirt ratas
Rene oli esimene, kes omale korraliku hüpperatta sai. Kellegi kolmest oli ratas olemas. Mingi hetk tuli isaga jutuks, et palju mul siis on selle pooliku ratta alla läinud ja palju uus maksab. Isa mõistlik mees mul alguses kirus, et selle asemel, et seda ronti ehitada, oleksid võinud raha mulle anda ja oleksime selle ratta sulle ostnud. Arutasime ja leidsime, et kõige targem oleks see kogu kupatus üritada maha müüa ja kasumisse jääda. Läbi mingisuguse tõelise ime leidsin endale paari nädala jooksul ostja leida soovitud hinna eest. Aitähh sulle! Kui sa poleks seda asja ära ostnud, siis who know’s mis praegu toimuks. Mäletan, kui läksime isaga Rocca Hawaisse seda ratast vaatama. Ma olin ikka tõeliselt rõõmus, kui selle koju viisin. Ka Joonas sai varsti oma ratta valmis aga meie “team” valgus lauali. Uued tutvused, uued sõidukohad. Veska lammutati ka üsna ära. Mina streedis eriti andekas polnud. 180 ei oska siiamaani teha.
Into DH scene
Härra Väinaste oli see, kes mind moosis DHga algust tegema. Märtsiks oligi selge, et davai teeme ära. Sünnipäevaks saadud raha eest ostsin räiged pidurid endale, mis oli ikka tõeline overkill tollele rattale. Muud asjad, nagu käiguvahetus jms kauplesin igalt poolt sõprade käest välja, kel kuskil miskit vedeles läks peale.
Esimene DH sõit oli lumine pirita. Vaid head mälestused. Esimesel võistlusel olin kuskil keskel. Arvasin, et davai andke mulle FS ja tulen tõmban kõigile pasunasse.
Esimene fuller
Esimese fulleriga oli mul niimoodi nagu kõigega. Käisime Taaviga soomes Calpsis sõitmas. Poes rippus äge Demo raam 1000€ hinnasildiga, mul ila tilkus kergelt. Taavi märkas enne äraminekut veel teist raami. See oli Bighit. Hind 400€. Armusin esimesest silmapilgust. Polnud nii odavat uut FSi raami veel oma elus näinud. Tallinnase jõudes, uurisin ma asja, saatsin mõne meili. Vanematega rääkisin. Järsku üks õhtu tuli mulle kõne soome numbrilt. Alguses ei saanud ma midagi aru, aga sain aru, et raami oleks võimalik saada homme Tallinnast kätte. Siis oli kiire asjaajamine, rääkisin vanematega veel. Paar päeva hiljem, esimene FS raam oligi olemas. Amordi sain sinna ette soodsalt Taavilt. EMV treeningpäeval sain fulleriga sõita esimest korda. Täis muda augus.. Oli hea, aga väga harjumatu. Kuna mul mudakaid polnud, siis võistluspäeval ei sõitnud. Sügisel kui oli Vooreka jamm, mõtlesin, et no nii nüüd tuleb küll jungas kinni panna. Tulemused olid rohkem kui pettumus. Kuu aega ligi sporti ei teinud.
Uued tuuled
Kuna arvasin, et minust Downhillerit ei saa, siis äkki saab XC sõitja. Panin ratta müüki ja hakkasin trenni tegema. 4x nädalas, 2 korda jõusaali algaja kulturisti kava ja 2 korda aeroobsed (ujumine, sõudmine, spinn jne). Sealt sai mu spordihullus alguse. Tegin ka trenni blogi endale. Talvel sai alguse minu kontakt rattapoes “Start!”. Kuna ratast ei saanud müüdud ja tekkis uuesti DH motivatsioon, siis jätkasin DHd. Esimesel võistlusel arvasin, et Pauli ma tõenäoliselt ei võida, aga teine tahaks küll olla ja Paulilt paari sekundiga saada. Jällegi ilmselgelt eksisin. Kohta isegi enam ei mäleta, ega polnud midagi väga mäletamist väärt ka.
Teised uued mõtted ja esimene jalgratta töö:
Millalgi Mais või Juunis, kui Kristjan mind ilgelt maanteele meelitas ning ma lõpuks otsustasin kaasa minna hakkas mulle maanteesõit väga meeldima. Peale kaht nädalat maanteesõitu sain aru, et näh see pole mulle ikka. Hakkasin jälle DH trenni tiba tõsisemalt suhtuma. Samal ajal tegin tõsiselt tutvust jalgrataste tehnilise poolega. Nende pooleteise aasta jooksul oli mulle juba üsnapalju selgeks saandu, aga koonused ja käiguvahetajad olid väga kauge teema. Sai seal praeguseks hingusele läinud poes vahel rattaid kokku lapitud. Mehaaniku oskused paranesid.
Läbi järjekordse juhuse
Kui mul suvel polnud muhvigi teha, siis Veiko Viira rääkis ükskord, et Nõmmel tuleb varsti Tallinna GP ja seal on neil töökäsi vaja raja märgistamisel ja ehitusel. Sel võistlusel kasutati isegi minu loodud laskumist. Nende paari päeva jooksul sain tuttavaks enda tulevaste ülemuste Erki ja Suleviga. Mulle oli alati Specializedi bränd meeldinud ja kogu see mis ma seal üritusel nägin, tegi asja veel vingemaks. Mõned nädalad peale seda hakkasin endale Facebooki seinale kirjutama järjest rohkem kirjutama “Otsin tööd, rattapoed eelisjärjekorras”. Pean täitsa ausalt tunnistama, et ma sisimas ootasin ja lootsin, et äkki Specialized Concept Store pakub mulle tööd. Ja uskuge või mitte, aga järjekordsest mõttest mu peas sai reaalsus. Sulev saatis mulle Facebooki postkasti kirja, et kas ma ei sooviks neile tööle minna. Peale selle kirja lugemist ma sõna otses mõttes hüppasin rõõmust lakke. Esimene tõsine töö “jalgrattaturul” oli olemas.
DH hooaeg
Hooaeg läks ruttu, tulemused harju keskmised või alla selle. Eestikad oli minu hooaja tipphetk. Esimest korda elus, nautisin ma tõeliselt võistlusnädalavahetust. Ja suur oli mu üllatus kui võistluspäeva hommikul polnudki erilist närvi. Närvi tekkis alles enne starti. Tulemus oli siis 3. koht jungas. Ega ma rahul ei olnud, sest ma tean täpselt kuhu see pool sekundit kadus. Aga eks meil kõigil kadus sekundit kuskile kohta. Praegusel hetkel peab mainima, et loomulikult oli Martin selle 2. koha välja teeninud, sest hetkel on ta palju kiirem kui mina. Sel sügisel istusin ma uue ratta selga. Ei tundud end voorel sellega kodus. Aga see ei vabanda välja, et olin 18. On selge, et kuskil on midagi valesti. Lisaks koostöös oma vanematega lunastasin oma XC ratta. Treeningut huvitavamaks ja see on muidu ka väga praktiline masin. Ei kahetse ostu. Ja nii ta läks, kuni tänase päevani.
Tulevik:
Teen trenni, teen äri ja pürgin oma unistuste poole. See ongi mu elu eesmärk!
